25.veebruar.... teine täispikk mäepäev

No nii... Eesti sünnipäevatatud ... ja jälle buss ja teekond mäe juurde hommikul alanud... pisuke väsimus oli küll peal aga kiired laskumised ei lasknud pikalt uneleda.... eks teinegi pikk päev oli kõigi jaoks (Marek R. ehk välja arvata ) pisukene eneseületamine... aga boonustrack`iks oli vast õhtune kohaliku veepargi külastus http://www.tatralandia.sk/main.php?menu=&lang=en , mis isenenest oli väga norm koht, kui jätta arvestamata asjaolu, et sauna eest taheti lisaks sama palju eurosid, kui kogu pargi külastus. Aga termaalvee basseinid olid mõnusad ning lõdvestavad...

Teisipäev 24.02

Hommik algas paistes silmadega kell 7.00. Ilmselgelt olenemata tohutust majanduslangusest ei hoita siin küttega kokku. Oi juhhaidii kui palav siin on. Aga noh noored põdrad marek r. ja marek m. said ju jällegi lahtise aknaga magada ... millised privileegid!!!!!! Nõme noh, primadonnadega üldse ei arvestata.
Aga siis, mis siin ikka, pillid kotti ja alla korrusele kella 8.15 ajal sööma (buss pidi meile 9.00 järele tulema).
Apartmendi all olev restoran oli muidugi omaette kogemus. Siin kipuvad ettekandjad ja muud slovakkia tegelased asju lauale tuua (hõre õhk on võibolla halvasti mõjunud või miskit) ja kui siis lõpuks toovad pärast mitmes keeles seletamist, on laud lookas. Seekord saime saksa keelega hakkama.
Buss lõpuks jõudis kell 9.17, kui väga täpne olla ja oligi minek mäele...
Selge see, et esimesel täispikal suusapäeval ei hakka mustadel mägedel konti murdma... pealuuga pilt on ilmselge vihje, et võiks väikest viisi eemale hoida. Pille, Anneli ja Marek M. panid tuahtnelja mäetippu ajama ja Marek R. koos oma vennaga (mõlemad on maniaci kalduvustega) muidugi metsa ja ega nad siis lähevad ju klapid peas pealuuga piltidest mööda.
Rell harjutas sinisel mäel lumelauaga pöördeid. No Kui Rell oli umbes 2 korda ilge hoo pealt otse tagumikule maandunud, hakkas tagumik oma elu elama.... võibolla mõni teab seda tunnet, et tahaks endale uue tagumiku tellida. Ok, see selleks. Rell otsustas, siis et vähe valutab kohalikuks mäebaaris tagumikku ja võtab hõõgveini sarnast asja :) mmmmm kui hea. Ühesõnaga vein parandab kõik haavad... samal ajal ülejäänud noored hullasid kuskil mäetipus udu sees. Aga siis oligi nii ca 16.00 äraminek (tõstukid pandi sel kellaajal kinni).
Lepiti kokku, et 20.00 on kohalikku paari minek Route 66. LOOMULIKULT ükski korralik MBA-lane ei lähe sinna 0-promilliga (süsteem läheb paigast muidu). Eesti Vabariik on ju ikkagi 91. a - see ei ole nalja asi :) Ja nii rummipudelitelt korgid lendasid. Ühesõnaga, vahepeal sai videod kui ka pildid vaadatud ja kella 20.00 ajal oli start kesklinna poole.
Aga ääremärkus, et järgmine kord kui me Pille ja Anneli tempos läheme. OI juhaidiiii, siis me juba teame, et me paneme trennisärgid selga. Route 66-l oli miski magnet või asi, ei tea, igatahes, tempo oli selline et ige tahtis suure hooga kõrva taha tõmbuda ja süda hakkas puperdama. Pulsikell oleks tõenäoliselt kinni kiilunud. No ok,,, süda jättis paar lööki vahele, kuid kohale me jõudsime. ROUTE 66 oli üks tore koht, kus silmaga hinnates 90% baaris olijatest oli meesterahvad ja rahvast oli suhteliselt palju. Meie muud reisikaaslased olid juba kohale jõudnud :) ja siis tuli naps, "väike" hjuumor ja nii ta läks. Ega me ei hellitanud MBA-lased lasksid ikka oma tavapärast teksti keegi ei saa erapooletuks jääda. Kella 23 paiku tulime ära, uskumatu aga tõsi, aga jah päev mäepeal tõmbab ka tugevaimad jalust. Kojuminek oli sama tempokas, kui sinna minek, seekord ei olnud joogijanu põhjuseks, öeldi, et külm vist pidavat olema. Pikka pidu ei olnud, sai veel vähe hjuumorit teha ja kredito finito selleks päevaks.
P.S kui Pille ja Anneli magama läksid, ajasid marekid ja rell veel vähe juttu ,,,,,,, aga juttu ei olnud pikaks... pille kutsus meid korrale ja meie õhtune sandwitchi talk jäi sinna paika. Vot selliseid lood teisipäeval ....

Lähme sõidame, teeme väikse ringi....SLOVAKKIASSE??!?!

Nii, nagu nende asjadega tavaliselt, siis kõik reisi ettevalmistused jäävad viimase minuti peale, samuti ka seekord...aga lõpuks..22.veebruar 6:01 elisevad mobiiltelefonind ning Marek Rajatalu (kellele juba vahepeal väga kole hüüdnimi Rajakas on osaks saanud) annab infot, et sõidab järgi mulle :P... asju autosse laadides selgub, et oleme Marekiga koos reisile asutanud nagu mingid eided - asju lihtsalt NIIIIIII palju.... aga õnneks buss veab... ca 6: 45 on meie reisivahend ees ning läheb kihkukähku asjade peale laadimiseks... mingi viga oli planeeringus sees, sest kui Rell helistas Annelile 7:07, et teda Laagrist peale korjata...polnud too veel üldse valmis....aga nooh MBA teeb tugevaks ning mis peamine KIIREKS... ehk siis kõik sai korda... Ja sõit läks lahti....esialgu pärnu suunas ja sealt edasi... midagi meeletut ei juhtunud... loll jutt marekite poolt ning primadonnadeks olemine MBA tüdrukute poolt.... ehk siis standartolukord... pisut elevust tekitasid kehakinnitamise ja tühjendamise peatused.... peale keskööd saabusime Poola hotelli (nimi oli krt teab mis...) minu jaoks oli see ajalukku tagasi minek... nii 25 aastat...ühesõnaga ma pussytasin seal vähe aga väike aklimatiseeriv pesemine ja kõik jälle korras... isegi ei taha sellel teemal peatuda... hommikul korralik söök ning pilt Poola Vabariigi hävitaja taustal

ning reis võis jätkuda.... suht samas rütmis....uni, tualetipeatus, söömine, uni jne jne jne... lõpuks LÕPUKS ca 14:30 olime kohal oma apartmendi maja ees.... asjad välja ning bussijuhi küsimus, et kas midagi koju ka asjadest jäi ning siis kiire check in ja kiirelt apartmenti....NING...... kõik on supper....asi on täpselt nii, nagu piltidelt eelnevalt näha oli...
Kiirelt sai asjad lahti pakitud ning seejärel vähe pikem arutelu, kas minna öösuustamisele....Rajakas tegi kõva müügitöö ning 17:15 olime maja ees, et minna mäele... väike vangerdus ISIC ja Euro 26 kaartidega ja 20% discounti olemas... seejärel ca. 2,5 tundi sporti ning seejärel õhtusöök.... ega kohe rohkem ei tulegi... äkki mõni teine seikleja kirjutab vähe pikemalt....

REAALNE ORGUNN KAMIKAZES

No nii...
esialgne mõte oli tegelikult minna üldsegi soomemaale - missää kaikki on kivaa ja aina on hyvää meininkkiii. Aga Säl-Säller pakkus meile võimalust minna Slovakkiasse.
Mis seal siis ikka, mõte müüdi MBA-lastele suhteliselt valutult maha :), kuid väikeste muudatustega ... nähes pilti, kus Slovakkias oleks pidanud reaalselt ööbima. UI juhhaiddiii ainiiii. Nu nimetagem seda siis tagasihoidlikult ühikaks, ma ei tea heal juhul ühe tärni vääriliseks, milel on tähetipud ära murdunud. Ma ei kujuta ette ... tõenäoliselt saaks vist vedru tagumikus magada või miskit öödiskot prussakate ja muude lõbusate loomadega pidada. Kohe tuli kategooriline ei, ja rell orgunnis samas linnas Liptov Mikulas apartmendi.
Ühesõnaga, meie slovakkia team-is olis siis marek r, marek m, pille, anneli ja mina. Ühel või teisel põhjusel ei saanud teised MBA aktiivgrupi liikmed ja muud säravad tähed meiega liituda (las nad pigem juhatavad siis Intoopias ülespandud kahte tehast).
Meie esimene reaalne koosolek toimus 3 päeva enne väljasõitu (neljapäeval 19.02). See oli üks suur tunniajane möla, mis oli täis pikitud nagu alati väikse roppusega ja mahlaste filmijuppidega, mis meie natukene haiges mõttemaailmas kiirelt käima lähevad (võibolla räägin siin marksi ja minu eest). Aga saime ikkagi lõpuks kirja 1 A4 toiduainetest, mida reisile peaks kaasa ostma.

Laupäev, 21.02
Mis võiks olla veel perverssem, kui laupäeva hommikul kell 10.00 koolis olla (olen alati arvanud, et lollid ja valgusfoorid teevad nädalavahetuseit tööd). Ainuke, mis väheke hoogu juurde annab see, et MBA aktiivgrupis käib asjalikkuse vahele ka, nagu ka enne mainitud, mahlakas huumor. AND LOTS OF IT. Ja mis põhiline, selle sõna jääb peale, kellel kõige kõvem hääl. Aga pärast 5 h vaidlusi, huumorit panime Intoopia mängus püsti kiibitehase, PC tehase ja tellisime ühtedelt nõmedatel Nipponi tegelastelt kiipe juurde. VOT sellised naised ja mehed oleme. 5 h ja tehased püstis... ja nagu tõeline meeskond, põgenesime meie viiekesti slovakkiasse ja jätsime ülejäänud otsused Kaido, Hanno ja Vahuri kaela. Las mehed tegutsevad ... peaasi et miskit gräppi seal kokku ei keera. We believe in them :) suured mehed kellade ja vilega saavad vast hakkama.

Päris algus ...

Kuidas Rell päris algusest alustas ...
ESIMENE KORD 07.02
Kui enne pole kanni haigeks saanud, siis selle võimaluse annab kindlasti lumelauasõit. Esimene kord oli siis 7. märts. Tripi eesmärk oli tegelikult minna koosolekule ja üle vaadata Marguse puhkeküla, mis saab olema TTY talvepäevade keskseks paigaks. Hehhe üldtulemus oli see, et koht vaadati üle ca 40 minutiga, millest 10 minutit oli õues maja ees ja kommenteeriti Tarmo väga pikka ära olekut maja peretütrega - teadagi mis värk nende noorte "sugutäkkudega" on. Fuiii :) Õukei siis mindi Hansumäele ja sealt algas lumelaua algkoolitus minule, Pillele ja Kuidole ( edaspid tšuido, sest paremat nime ei saa talle kahjuks panna). Ahjaa väike remark, Tšuido oli ilmselgelt mäe vaieldamatu staar, sest sellist rohelist kostjummi, mis meenutasid vähe 80ndate aegset tunket, ja põhiline jalgevahe oli peaaegu lõunai tõmmatud, siisnoh võite ise seda ette kujutada ... aga lumelaua sõit möödus, nagu isegi arvate, enamik aeg tagumiku peal veeredes. Kohati tekkis tunne, et tegemist oli meie näol ( või siis minu puhul) vaalaskalaga kes randa uhutud, ja mitte essugi ei oska ename edasi teha,, oled kõhuli maas ja teed miskit haiget häält, kuna ei saa normaalselt mäel oldud. AGA olgem ausad viimane sõit ( pärast 2h harjutamist) toimus kukkmisteta. Ja siis TÄIESTI viimane sõit jällegi sai sellise hoo sisse, et õhulennult sai otse kannile lennatud. Sealt tuli tõenäoliselt terve vähetunnustatud ropsõnade leksikonist terve peatükk suust välja ... kann kiljus valust ... aga kõik sai korda nagu alati. Õhtu lõppes saunaga, mõne virina sinise kanni üle ja kõik oli jälle hästi.
TEINE KORD 15.02
Lühidalt oli siis Kohtla-Nõmmel sõbraga. Kui keegi tahaks veel tunda mõnusat nõuka hõngu kuskil kaevanduses, kus ka ilmselgelt ei teatud ka laua hooldusest midagi ja sidemete paiknemisest laual midagi. Esimene laud, mis mulle sealt pihku pisteti oli ilmselgelt enne olnud, kas väga värdjaliku jalgade asendiga, või MITÄPÄS KEISSI, sest sidemed oli mõlemad välja poole suunatud ... Tõesti , a mis seal ikka seal tuli juba päris hästi välja, mõned kukkumised ja poindist sai vähe paremini aru.

R.
Daam sinise kanniga

Kuidas sünnib mõte?

Tegelikkuses on meie seltskonnast enamus eelnevalt laua või suusakade turjal mäest alla tuhisenud, seda küll miskte teiste "bändidega". Ma arvan, et juba oktoobrikuust sai Relli torgitud, et ta võiks mikski suusatripi teksti kokku "räppida", et saaks asja käima panna. Alguses muidugi räägiti nn.pikast nädalavahetuses Soomes.
25 .novembri pärastlõunal potsatas meie postkasti mail , mis algas nii -
VOT SELLINE asi tuli mulle inboxi :D
Päris pandav pakkumine
Euro-euro :D
Lühidalt Rellile tundus Slovakkia suusareis (!!??!?) huvitav :D. Koheselt toimus miski tootmisnõupidamine, kus primadonnad särasid õnnest, et Slovakkiasse saavad (nagu pildil näha säravad nad KOGU aeg). Marek R. oli muidugi kõigega nõus... ainuke, kes vastikult mossitas - olin mina....:(.... esialgne plaan ei meeldinud.... aga õnneks oli MBA seltskond valmis vähe nuputama elamise suhtes jne jne..... ning parim reisiseltskond mis loomulikult vedas mul ka suunurgad ülesse :D.... edasine oli juba orgunni küsimus... ja asjade organiseerimine pole meile probleemiks..... aga sellest juba vähe edaspidi....

Algus tehtud!!! Juhuuu

Kuna tundub, et blogipäevikute pidamine on hirmus popp ja mina olen ka poppkultuuri kummardaja siis saigi väike bloginduse värk püsti pandud. Tahaks loota, et siia hakkab tekkima siis meie tiimi suusa ja laua reisist teksti ning pilte....