Hommik algas paistes silmadega kell 7.00. Ilmselgelt olenemata tohutust majanduslangusest ei hoita siin küttega kokku. Oi juhhaidii kui palav siin on. Aga noh noored põdrad marek r. ja marek m. said ju jällegi lahtise aknaga magada ... millised privileegid!!!!!! Nõme noh, primadonnadega üldse ei arvestata.
Aga siis, mis siin ikka, pillid kotti ja alla korrusele kella 8.15 ajal sööma (buss pidi meile 9.00 järele tulema).
Apartmendi all olev restoran oli muidugi omaette kogemus. Siin kipuvad ettekandjad ja muud slovakkia tegelased asju lauale tuua (hõre õhk on võibolla halvasti mõjunud või miskit) ja kui siis lõpuks toovad pärast mitmes keeles seletamist, on laud lookas. Seekord saime saksa keelega hakkama.
Buss lõpuks jõudis kell 9.17, kui väga täpne olla ja oligi minek mäele...
Selge see, et esimesel täispikal suusapäeval ei hakka mustadel mägedel konti murdma... pealuuga pilt on ilmselge vihje, et võiks väikest viisi eemale hoida. Pille, Anneli ja Marek M. panid tuahtnelja mäetippu ajama ja Marek R. koos oma vennaga (mõlemad on maniaci kalduvustega) muidugi metsa ja ega nad siis lähevad ju klapid peas pealuuga piltidest mööda.
Rell harjutas sinisel mäel lumelauaga pöördeid. No Kui Rell oli umbes 2 korda ilge hoo pealt otse tagumikule maandunud, hakkas tagumik oma elu elama.... võibolla mõni teab seda tunnet, et tahaks endale uue tagumiku tellida. Ok, see selleks. Rell otsustas, siis et vähe valutab kohalikuks mäebaaris tagumikku ja võtab hõõgveini sarnast asja :) mmmmm kui hea. Ühesõnaga vein parandab kõik haavad... samal ajal ülejäänud noored hullasid kuskil mäetipus udu sees. Aga siis oligi nii ca 16.00 äraminek (tõstukid pandi sel kellaajal kinni).
Lepiti kokku, et 20.00 on kohalikku paari minek Route 66. LOOMULIKULT ükski korralik MBA-lane ei lähe sinna 0-promilliga (süsteem läheb paigast muidu). Eesti Vabariik on ju ikkagi 91. a - see ei ole nalja asi :) Ja nii rummipudelitelt korgid lendasid. Ühesõnaga, vahepeal sai videod kui ka pildid vaadatud ja kella 20.00 ajal oli start kesklinna poole.
Aga ääremärkus, et järgmine kord kui me Pille ja Anneli tempos läheme. OI juhaidiiii, siis me juba teame, et me paneme trennisärgid selga. Route 66-l oli miski magnet või asi, ei tea, igatahes, tempo oli selline et ige tahtis suure hooga kõrva taha tõmbuda ja süda hakkas puperdama. Pulsikell oleks tõenäoliselt kinni kiilunud. No ok,,, süda jättis paar lööki vahele, kuid kohale me jõudsime. ROUTE 66 oli üks tore koht, kus silmaga hinnates 90% baaris olijatest oli meesterahvad ja rahvast oli suhteliselt palju. Meie muud reisikaaslased olid juba kohale jõudnud :) ja siis tuli naps, "väike" hjuumor ja nii ta läks. Ega me ei hellitanud MBA-lased lasksid ikka oma tavapärast teksti keegi ei saa erapooletuks jääda. Kella 23 paiku tulime ära, uskumatu aga tõsi, aga jah päev mäepeal tõmbab ka tugevaimad jalust. Kojuminek oli sama tempokas, kui sinna minek, seekord ei olnud joogijanu põhjuseks, öeldi, et külm vist pidavat olema. Pikka pidu ei olnud, sai veel vähe hjuumorit teha ja kredito finito selleks päevaks.
P.S kui Pille ja Anneli magama läksid, ajasid marekid ja rell veel vähe juttu ,,,,,,, aga juttu ei olnud pikaks... pille kutsus meid korrale ja meie õhtune sandwitchi talk jäi sinna paika. Vot selliseid lood teisipäeval ....
Aga siis, mis siin ikka, pillid kotti ja alla korrusele kella 8.15 ajal sööma (buss pidi meile 9.00 järele tulema).
Apartmendi all olev restoran oli muidugi omaette kogemus. Siin kipuvad ettekandjad ja muud slovakkia tegelased asju lauale tuua (hõre õhk on võibolla halvasti mõjunud või miskit) ja kui siis lõpuks toovad pärast mitmes keeles seletamist, on laud lookas. Seekord saime saksa keelega hakkama.
Buss lõpuks jõudis kell 9.17, kui väga täpne olla ja oligi minek mäele...
Selge see, et esimesel täispikal suusapäeval ei hakka mustadel mägedel konti murdma... pealuuga pilt on ilmselge vihje, et võiks väikest viisi eemale hoida. Pille, Anneli ja Marek M. panid tuahtnelja mäetippu ajama ja Marek R. koos oma vennaga (mõlemad on maniaci kalduvustega) muidugi metsa ja ega nad siis lähevad ju klapid peas pealuuga piltidest mööda.
Rell harjutas sinisel mäel lumelauaga pöördeid. No Kui Rell oli umbes 2 korda ilge hoo pealt otse tagumikule maandunud, hakkas tagumik oma elu elama.... võibolla mõni teab seda tunnet, et tahaks endale uue tagumiku tellida. Ok, see selleks. Rell otsustas, siis et vähe valutab kohalikuks mäebaaris tagumikku ja võtab hõõgveini sarnast asja :) mmmmm kui hea. Ühesõnaga vein parandab kõik haavad... samal ajal ülejäänud noored hullasid kuskil mäetipus udu sees. Aga siis oligi nii ca 16.00 äraminek (tõstukid pandi sel kellaajal kinni).
Lepiti kokku, et 20.00 on kohalikku paari minek Route 66. LOOMULIKULT ükski korralik MBA-lane ei lähe sinna 0-promilliga (süsteem läheb paigast muidu). Eesti Vabariik on ju ikkagi 91. a - see ei ole nalja asi :) Ja nii rummipudelitelt korgid lendasid. Ühesõnaga, vahepeal sai videod kui ka pildid vaadatud ja kella 20.00 ajal oli start kesklinna poole.
Aga ääremärkus, et järgmine kord kui me Pille ja Anneli tempos läheme. OI juhaidiiii, siis me juba teame, et me paneme trennisärgid selga. Route 66-l oli miski magnet või asi, ei tea, igatahes, tempo oli selline et ige tahtis suure hooga kõrva taha tõmbuda ja süda hakkas puperdama. Pulsikell oleks tõenäoliselt kinni kiilunud. No ok,,, süda jättis paar lööki vahele, kuid kohale me jõudsime. ROUTE 66 oli üks tore koht, kus silmaga hinnates 90% baaris olijatest oli meesterahvad ja rahvast oli suhteliselt palju. Meie muud reisikaaslased olid juba kohale jõudnud :) ja siis tuli naps, "väike" hjuumor ja nii ta läks. Ega me ei hellitanud MBA-lased lasksid ikka oma tavapärast teksti keegi ei saa erapooletuks jääda. Kella 23 paiku tulime ära, uskumatu aga tõsi, aga jah päev mäepeal tõmbab ka tugevaimad jalust. Kojuminek oli sama tempokas, kui sinna minek, seekord ei olnud joogijanu põhjuseks, öeldi, et külm vist pidavat olema. Pikka pidu ei olnud, sai veel vähe hjuumorit teha ja kredito finito selleks päevaks.
P.S kui Pille ja Anneli magama läksid, ajasid marekid ja rell veel vähe juttu ,,,,,,, aga juttu ei olnud pikaks... pille kutsus meid korrale ja meie õhtune sandwitchi talk jäi sinna paika. Vot selliseid lood teisipäeval ....
No comments:
Post a Comment